Õmblusmasin on masin, mis kasutab ühte või mitut õmblusniiti kangale ühe või mitme õmbluse moodustamiseks, põimides või õmmeldes kokku ühe või mitu kangakihti.
Õmblusmasinaga saab õmmelda selliseid kangaid nagu puuvill, lina, siid, vill, tehiskiud, aga ka selliseid tooteid nagu nahk, plastik ja paber. Valmistatud õmblused on korralikud, ilusad, tasased ja kindlad, kiire õmbluskiirusega ja hõlpsasti kasutatavad. Ja sellest tulenevad kunstiliigid, nagu käsitsi lükatud tikandid ja arvutitikandid.
Maailma areng
Pärast tööstusrevolutsiooni{0}}sajandi keskpaigas soodustas tekstiilitööstuse laiaulatuslik tootmine õmblusmasinate leiutamist ja arendamist. On kirjas, et 1755. aastal registreerisid sakslased Inglismaal õmblusmasinate patendid, kuid tõendeid napib.
1790. aastal leiutas Briti puusepp Thomas Sainty esimesena maailmas esimese üheniidilise ahelpistega käsitsi töötava õmblusmasina aukude augustamiseks, niitide lõikamiseks ja nahkjalatsite õmblemiseks.
1841. aastal leiutas ja valmistas prantsuse rätsep Barthelemy Thimonnier nõela ja konksuga ahelpistes õmblusmasina.
1845. aastal leiutas Elias Howe (tuntud ka kui Elias Howe) iseseisvalt õmblusmasina.
1851. aastal leiutas Ameerika mehaanikatööline I M. Shengjia (tuntud ka kui Lechak Merit Shengjia) lukuõmblusmasina ja asutas Shengjia Company. See oli Ameerika Ühendriikide esimene ettevõte, mis hakkas õmblusmasinaid tootma ja sel perioodil olid õmblusmasinad enamasti käsitsi väntatavad.
1859. aastal leiutas Shengjia Company jalaga töötava õmblusmasina. Pärast seda, kui Thomas Edison leiutas elektrimootori, leiutas Shengjia Company 1889. aastal õmblusmasina käitamiseks elektrimootori. Sellest ajast peale algas õmblusmasinatööstuse uus ajastu.
Šveitsi firma Erna leiutas 1940. aastal kaasaskantava koduõmblusmasina, mis kasutas silindrilise põhjaplaadiga alumiiniumsulamist valumasina kesta ja sisemist elektrimootorit. Pärast 1950. aastat hakati kodumajapidamises kasutatavaid multifunktsionaalseid õmblusmasinaid edasi arendama.
Õmblusmasinate tootmine oli sel ajal kellade järel teisel kohal.
1870. aastal oli Ameerika Ühendriikides 69 õmblusmasinaid tootvat ettevõtet. Aastal 1871 toodeti Ameerika Ühendriikides õmblusmasinaid aastas 700 000 ühikut. 1891. aastaks oli Shengjia Company tootnud kokku 10 miljonit õmblusmasinat. Võib öelda, et pikka aega monopoliseeris Shengjia Company maailma õmblusmasinate tootmist.
Pärast Teist maailmasõda arenes õmblusmasinatööstus endises Lääne-Saksamaal, Itaalias ja Jaapanis kiiresti. Välja arvatud ettevõtted, mis tootsid endiselt tipptasemel traditsioonilisi koduõmblusmasinaid, hakkas enamik Euroopa riike tootma tööstuslikke õmblusmasinaid. Sel perioodil hakkasid Jaapani õmblusmasinate ettevõtted valitsuse rahastamisel odavaid õmblusmasinaid tootma ja müüma neid USA-sse ja mujale maailma.
1970. aastate alguses oli arenenud tööstusriikide koduõmblusmasinate turg küllastunud ning ettevõtted pidid tõusvate tööjõukulude tingimustes pöörduma tööstuslike õmblusmasinate tootmise poole. Lõuna-Korea kasutas eriti kinni Taiwani, Hiina ja Hiina võimalusest panna oma õmblusmasinatööstus tõusma, toota keskmise ja madala kvaliteediga õmblusmasinaid ning viia need rahvusvahelisele turule.